Parksepa Raamatukogu   Kanariku 7, Parksepa alevik, Võru vald, 65509

Juhataja: Elvi Määr   See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. con tel 78 50 515  con mobile 5333 0648

Avatud:   

01.november kuni 31.märts
E,T,N,R 11.00-18.00 
 01.aprill kuni 31.oktoober
  E,T,N,R 11.00-19.00

17. aprillil oli Parksepa raamatukogus külas “Minu Saksamaa. Kirju lapitekk” autor Marianne Suurmaa. Möödunud aastal ilmunud raamatus võtab ta kokku oma pere 5aastase rännaku Saksamaal. Kohtumisele tulnud parkseplased said sellele kaasa elada slaidide vahendusel.

Sven ja Marianne asusid Saksamaale teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Neil polnud aimugi, kuhu nad välja jõuavad. Tuttavad pidasid ettevõtmist avantüüriks, abielupaari meelest see nii aga polnud –suure töökoormuse tõttu olid nad läbipõlemisele väga lähedal – nad vajasid muutust, et elule uus suund anda.

Saksamaa avastamist alustati kontaktide kaudu, mis saaadi Workway Info veebileheküljelt. See on koht, kus inimesed üle maailma saavad ennast reklaamida ja kontakte vahetada. Need on pered, ökotalud , heategevusorganisatsioonid, kes pakuvad ränduritele öömaja. Vastutasuks oodatakse abi mõne vajaliku töö tegemisel, tööaeg tavaliselt kolm kuni viis tundi päevas, toit on prii. Sel viisil peatuti mitmes kodus ja nähti lähedalt saksa pereelu, millest raamatus on värvikaid kirjeldusi.

Samal ajal otsis inseneriharidusega Sven aktiivselt tööd. Selle ta ka sai. Sealtpeale algasid pere korteriotsingud ja enda sisseseadmine. Nad olid sõitnud läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände, lõpuks jäid elama Alpide juurde Baierimaale. Marianne sõnul ongi Lõuna-Saksamaa just nii ilus nagu piltpostkaartidel kujutatakse. Baierimaal elavad inimesed lihtsalt, neile on oluline ilu – lilli on hästi palju. Mööbel on tavaliselt esivanemate oma. Baierlane ei aja taga uut ja moodsat, ta on skeptiline – kui miski on hästi toiminud, milleks seda ümber vahetada? Tööd tehakse kõvasti, aga sama muljetavaldav on baierlaste oskus pidusid korraldada. Seda tehakse endale, mitte turistidele vaatemänguks. Kõik, ka teismelised, kannavad uhkusega rahvarõivaid, seda nii kirikupühadel, külapidudel kui koolilõpupidudel. Raamatus kirjutab Marianne sellest pikemalt.

Kuidas sakslasi iseloomustada? Neid iseloomustab korraarmastus ja distsipliin, seda õpetatakse maast-madalast, seda hinnatakse. Kui laste sünnipäevapidu on välja kuulutatud kella kaheks, siis ongi kõik külalised kell 2 korraga ukse taga. Või lasteaeda lapsele järeleminek – 5 minutit enne õiget aega pole veel ühtki lapsevanemat näha, viis minutit hiljem on nad kõik kohal. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant kõige rohkem.

“Saksamaal on palju reegleid, üheltpoolt toetavad need ühiskonda, teisalt aga kammitsevad. Isegi lihtsamate asjade ajamiseks täidad tohutul hulgal pabereid. Meie Eestis ei saa aru, kui imelihtne on siin mõni asi korda ajada. Näiteks juhilubade vahetus – viis minutit Internetis ja kahe päeva pärast olid uued juhiload postkastis,” tõi kõneleja näite.

“Kodust kaugel elades hakkad hindama seda, mis on Eestis. Kuivõrd unikaalne on meie kultuur, meie keel, omakeelne ülikool. Nii palju suuri tegijaid. Olgu mujal nii ilus kui on, kodu jääb koduks,” tõdes Marianne.