Parksepa Raamatukogu   Kanariku 7, Parksepa alevik, Võru vald, 65509

Juhataja: Elvi Määr   See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. con tel 78 50 515  con mobile 5333 0648

Avatud:   

01.november kuni 31.märts
E,T,N,R 11.00-18.00 
 01.aprill kuni 31.oktoober
  E,T,N,R 11.00-19.00

17. veebruari pärastlõunal saime Parksepa raamatukogus esimest korda kokku selleks, et rääkida, mida head ja teistele soovitamisväärset on keegi viimasel ajal lugenud. Et kõik kokkutulnud olid tublid lugejad, siis läks mõttevahetus kohe käima ja seda jätkus rohkem kui kaheks tunniks. Hea kohv – Elvi on lahke kostitaja – aitas ka kaasa.

“Ega teisele raamatu soovitamine olegi nii lihtne,” arvas Helju Kalme. “Mis minu meelest väga hea, ei pruugi teisele niisama hea olla. Inimest peab tundma – ja ka siis pole täit kindlust, et ta su arvamust jagab.” Kuulajad siiski kirjutasid usinalt raamatupealkirju üles ja soovitatud raamatuid võeti koju lugemiseks kaasa.

Elav muusika endise klaveriõpetaja Undina Matteuse esituses ning katkend pärsia keelest tõlgitud humoorikast raamatust “Minu onu Napoleon” lisasid koosolemisele vaheldust. Omaette üllatus oli Võru keskraamatukogu kauaaegse pearaamatukoguhoidja Ere Raagi luulekäsitlus ja värsside lugemine. Kui tänapäeval kirjutatud luule polegi nagu luule, pigem napi sõnastusega proosatekst, siis Ere suus kõlas see siiski täitsa luule moodi. Ja aru saime ka, mida autor oli öelda tahtnud, sest Ere oskas ilmeka esitusega mõtte välja tuua. Ta ise on suur luulesõber ja lootis ka meis äratada huvi luule vastu.

Helju soovitab

Erika Nivanka “Soome lahe kahel kaldal”

Helju sõnul kahvatuvad tänaste naispoliitikute tegemised selle naise tegemiste kõrval. “Tänamatult vähe tähelepanu pälvinud inimene. Sellest raamatust sain teada, et sakslasi pooldanud Soomel oli plaan luua Suur-Soome. Seal oli eestlastelegi koht ette nähtud – Karjala metsades. Sinna plaaniti meid viia. Sakslastega olevat olnud kokkulepe, et Balti rannik ja Eesti ala jäävad sakslastele. See plaan tegi mind küll väga vihaseks!”

Carl Mothander “Parunid, eestlased ja enamlased”

Harukordne sissevaade baltisaksa igapäevaellu pärast maareformi, kui mõisad olid eluohtlikult köndistatud ja võideldi ellujäämise nimel. Vabadussõjast osa võtnud rootsi ajakirjanik sai ise ka abielu kaudu ühe mõisa – Tohisoo – omanikuks. Mõisa majandajana oli tal tihe läbikäimine kohalikega, kelle hulgas oli väga värvikaid tüüpe. Näiteks tema klaarimised talumeestega, kes ikka veel armastasid varastada mõisa heina või karjatada oma lehmi mõisa maadel. Või kuidas temast sai talumeeste eestkõneleja ministri juures, et kaevupuurimisraha välja kaubelda. Või sekeldused juhutöölistega, kes pidasid “sinist esmaspäeva” reedest teisipäevani. Mothander kirjutab, et 3000 elanikuga piirkonna viinapoe aastakäive oli 50 000 (!) krooni. Seda ajal, kui töölise päevapalk 1,5 krooni ja piimaliiter maksis 3 senti. Viin laastas tema sõnul väiketalupidamisi.

Mothander oli tunnistajaks enamlaste sissemarsile Eestisse. Temalgi tuli läbi teha närvesööv kassi-hiire mäng GPUga.

See raamat ei ole vanaduspõlves kirjutatud noorusmeenutus, vaid vahetult kirjapandu - ilmus Soomes juba 1944. a. Sellepärast tundubki tekst tänapäevalgi värske ja elav. Ning et autor oli hea ajakirjanik, siis oskas ta lugejale pakkuda palju tähelepanuväärseid üksikasju.

Jelena Skulskaja “Marmorluik”

“Ma ei ütle selle raamatu kohta muud, kui et kuidas küll üks ema saab oma tütart nii piinata?! Skulskaja kirjutab vahetult ja avameelselt.”

Jelena Skulskaja “Vene rulett”

“Tavaliselt arvame, et väga andekad inimesed on ka moraalselt suurepärased, aga see pole mitte alati nii. Mitmesuguseid hämmastavaid eraelulisi seiku saab sellest raamatust teada kahekümne nelja tuntud vene kirjaniku kohta.”

Eike Värk “Leida Rammo värvilised maailmad”

“Kui muidu räägivad näitlejate ja pillimeeste elulooraamatud ikka sellest, kuidas siin ja seal sai viina võetud ja kui vahva see oli, siis see raamatat on teistsugune. Soovitan.”

James Bowen “Tänavakass Bob”

“Üks hea lugu sellest, kuidas tänavakass muudab inimese elu.”

Jevgeni Vodolazkin “Lavr”

“See on lugu 15. sajandi vene ravitsejast, kes oma armastatut ei suuda päästa. Natuke sünge lugu, aga sain palju teada vanadest ravitsemisviisidest ja tollasest elust. Ehkki detailirohke, pole see ajalooline romaan, vaid ajatu lugu armastusest, kaotusest, eneseohverdusest ja usust. Soovitasin seda ühele tuttavale, talle meeldis.”

Undina soovitab

Teedy Tüür “Sõnadel on südames pesa”

“Teedy Tüüri aforismid ja luuletused kõnetavad mind väga.”

“Ei katke eelkäijate mõtted” – nii võiks eesti keelde tõlkida raamatukese pealkirja, mille on välja andnud Petseri raamatukogu ajaloohuvilised. Väga põhjalikult on seal kirjas Petseri luteri kiriku Kriisade oreli lugu.

“Viis teist suvist kokkutulekut”

Undina rääkis ka tema enda koostatud ja välja antud raamatust “Viisteist suvist kokkutulekut”. Petseri eesti kooli lõpetajana on ta kaante vahele kogunud meenutusi, fotosid Petseri II keskkooli ajaloost ning vilistlaste kokkutulekutest aastatel 1998-2012. Huvitav on see, et piiritaguse kooli lõpetajad saavad igal aastal kindlal kuupäeval kokku Eestis, nii juba aastaid. Ainult 2012 koguneti Petseris, endises koolis, kus täna käib õppetöö vene keeles ning kool kannab nime Petseri Lingvistiline Gümnaasium. Raamatust leiab ka aastatel 1957-2004 kooli lõpetanute nimed.

Joseph Murphy “Teie alatedvuse jõud”

See raamat näitab võimalusi, kuidas oma soove tegelikkuseks muuta ja seda tegelikkust oma isiklikus elus mõjule lasta pääseda.

Ere soovitab

Igor Kotjuh “Kuidas kujutada päeva? (2015)

“Igor Kotjuh on eestivene kirjanduse jõuline elushoidja ning tähelepanuväärne luuletaja. Lisaks luuletamisele püüab Kotjuh vahendada eesti luulet vene keelde ja vastupidi. Ta on väga omapärane luuletaja – positiivse suhtumisega, pidevas vaimustuses ümbritsevast maailmast, oma perest, kirjandusest, kolleegidest. Tema loomingus puudub pessimism ja masendus. Ta pigem esitab küsimusi, kui pakub vastuseid. Vastuste üle mõelgu igaüks ise.”

Luuletaja iga sõna 
pöördub tema vastu. 

Kirjutas palju noores eas? 
– See on seksuaaltungi konverteerimine loominguliseks energiaks. 

Kirjutas palju küpses eas? 
– See on keskeakriisi konverteerimine loominguliseks energiaks. 

Kirjutas palju vanas eas? 
– See on surmahirmu konverteerimine loominguliseks energiaks. 

Kõik kirjutatu leiab tagantjärele seletuse. 
Kirjutajale pole antud olla tark enneaegu. 

Võib jätta üldse kirjutamata. 
Kuid jätta kirjutamata on võimatu. 


Kai Aareleid “Naised teel” (2015)

2015. aasta luulekogudest on üllatav leid pilkupüüdva kaanekujundusega Kai Aareleidi luulekogu “Naised teel”. Peamiselt  ilukirjanduse tõlkijana tegutsenud autorile tõi suuremat tuntust tema esimene fragmentromaan „Vene veri” (2011). Kai Aareleid pälvis  2013. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna looga "Tango".

Tema esimese luulekogu "Naised teel" luuletused on võluvalt siirad ja naiselikult tundlikud. Raamat on jaotatud nelja ossa: „Viimane õnnelik õhtu”, „Buhhaara nokturn”, „Armastused”, „Kivid ja lilled”. Siit leiab  igaüks endale meelepärast - nii loodus- kui mõtteluulet. Luuletustes on esiplaanil tundlikud inimsuhted, naise tundeelu, siiras ja puhas suhe lähedastega ja lähedastesse ning ümbritsevasse.

Nimekiri tütrele

Osata kanda kontsad ja kübarad
lahkuda pidudelt õigel ajal
mitte karta elu
naeratada
öelda rohkem jah
öelda rohkem
teada et
on mis on
kõik
läheb
mööda

Maarja Pärtna “Saamises”

Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja ja kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Ilmunud kolm kogu: „Rohujuurte juures” (2011), „Läved ja tüved” (2013), "Saamises" (2015).

Kogu "Saamises" pakub lugejale mõtlikku-rahulikku-mälestuslikku luulet. Autor on tekstid nelja ossa jaotanud: esimene tsükkel kannab alapealkirja „Muutus”, teine „Portreed”, kolmas „Vaikne või suunata” ja neljas „Magnoolia”, mis koosneb pikemast samanimelisest luuletusest.

keha on esivanemate pärandus.
ta mäletab ühtviisi neid, keda sa tunned
oma esimestest sammudest peale
kui ka neid, kes pole muud
kui näod päevapiltidel
või tegelased
vanavanemate kuuldud loos.
aga ta mäletab ka neid
kellest pole maha jäänud ühtegi nime
ega lugu, kellest pole maha jäänud
ühtegi käegakatsutavat asja
silmale nähtavat mälupidet.
ometi on nad igal hetkel kohal.
nendelt on päritud keha
milles sa igal hetkel elad.
nad on sind pidanud meeles
tundnud su tulekut ette
nagu sinagi tunned
nad viimaks eneses ära.

Lucinda Riley “Seitse õde: Maia lugu”

“Seitse õde” ühendab tänapäeva sündmused reaalse ajalooga. See on eepiline lugu perest, kus miljonärist isa on lapsendanud kuus pisitüdrukut ja nad üles kasvatanud. Kasuisal on alati olnud mingi saladus: üksik mees kasvatab kuut tütart, ilma partnerita, ainult usaldusväärse lapsehoidja ja majapidaja toel. Ükski lastest ei tea, kust isa on saanud oma varanduse, kuid igaüks neist on olnud õnnelik, neil on olnud täisväärtuslik elu. Pärast isa surma, antakse neile kõigile salapäraseid vihjeid nende päritolu kohta. Esimene raamat ongi vanima õe lugu. Ta on esimene, kes läheb otsima, kust ta pärit on. Siin saabki kirjanduslik tänapäev kokku reaalse ajalooga – saame detailse kirjelduse Lunastaja kuju ehitamisest Pariisis ja jao kaupa Brasiiliasse Rio de Janeirosse transportimisest. See kuju on 39,6 meetrit kõrge ja kaalub 635 tonni. Merepinnast on Jeesuse kuju umbes 700 meetri kõrgusel. Kuju hakati ehitama 1921. a, valmis sai 1931. Lunastaja Kristuse kuju on arvatud uute maailmaimede hulka.

Soovitus: tuleb tähelepanelikult lugeda, sest selles raamatus on piisavalt vihjeid, mida on hea teada edaspidiseid õdele-lugusid lugedes.

Raamat ilmub Varraku ajaviiteromaanide sarjas.

Raamatusõber
Autor soovib anonüümseks jääda