Hoolimata Lydia Jannsen-Michelsoni kirjandusloolisest uurimisest ja temast kirjutatud isikuloolistest teostest, kirjavahetuse äratrükkidest alates aastast 1911, näidenditest, tekstidest kooliõpikutes jne, on Koidulaulik jäänud müütiliseks isikuks. Temast on kirjutanud raamatuid ja näidendeid Aino Kallas, Hella Murrik-Wuolijoki, Artur Adson, Aino Undla-Põldmäe ... Siiski tundub, et algselt ingliskeelsena ilmunud Madli Puhveli käsitlus teeb paljud Koidula eluloolised seigad selgemaks. Koidula elulugu küll teatakse, tema kirjanduslikku loomingut on analüüsitud ja tema positsioon rahvuskangelannana on eestlaste südames esikohal, kuid Eesti kirjandusloo esiaega ikka ja jälle meelde tuletada pole kunagi liiast. Koidula isik, tema tundeküllane ja kirglik looming jääb alati innustama eestlaste põlvkondi. Madli Puhveli teene on, et ta suudab tutvustada Koidula elukäiku väga faktikindlalt ja talitsetult. Puhveli sõnastus on täpne ja mõjuv. Ta on kirjutanud parima raamatu, mida eestlane vajab. Ei ole ju paljud lugenud Koidula ja tema kaasaegsete kirju, näinud teatrilaval näidendeid, mis kirjadest inspireeritud.

Elulooga samaaegselt annab M.Puhveli kirjutatu panoraamse vaate sellest, mis toimus Eesti poliitika- ja vaimuelus Koidula-aegses Eestis. Eestlased on väikerahvas, aga ometi on meil üsna palju pärispoetesse, kes vääriksid rahvusvahelist tähelepanu. Esimene nende hulgas on Koidula. Tema elutee oli käänuline. Oli ju tollel raskel ajal erakordne juba see, et tal jätkus julgust tunnistada kirglikult oma armastust Eestimaa ja eestlaste vastu, sageli jäädes selles armastuses üksi. Ja muidugi vastas tema rahvas talle ja tema luulele sama armastusega ja suure austusega. Poetessi eluajal jäi küll rahva armastus talle endale sageli teadmata. Hiljem on Koidula nimi järjest kindlamalt kinnistunud meie südamesse. Huvi Koidula vastu ei kao. Tema luulet loetakse, deklameeritakse, lauldakse, kuni elab Koidula rahvas ja tema keel.
Kohustuslik ja huvitav lugemine igaühele.


Virve Ots
9.III 2017