Kirjaniku kolmandaski raamatus jätkub Setumaa elu dokumentaalne kirjeldus. Setupoisi jutustus annab ennastpaljastavalt ja inimesi möistvalt pildi setu rahvakillu elust vahetult söjajärgsel ajal. Ka uus aeg ei too kergendust. Ametnikud könelevad suure suuga riigi abist, kuid muud abi ei anta kui punkti hobust paariks päevaks. Räägitakse ustavusest Leninile, parteile, Stalinile.Veidi igav on lugeda liiga üksikasjalikku koolielu ja öppetükkide kirjapanekut. Setu ellu kuuluvad ka ohtlikud kaubareisid, iga ilmaga ööbimised heinaküünides ja vaenulikes peredes. Rongid on täis kotiposse, vargaid, lausa kaikamehi, kellega tuleb vöidelda.

Kirjaoskamatud visad vanemad usuvad väga haridusse, kuid sedagi pole kerge kätte saada. Löpuks saab poisi pääseteeks pöllumajanduskool.

Isa surm toob esile inimeste ühtekuuluvuse, seotuse loodusega.

Minu arvates on kirjanik suutnud ilustamata anda parima teose setu kultuurilise omapära möistmiseks.

Virve Ots

5.01.2018