Lugemissoovitus

Kirjaniku kolmandaski raamatus jätkub Setumaa elu dokumentaalne kirjeldus. Setupoisi jutustus annab ennastpaljastavalt ja inimesi möistvalt pildi setu rahvakillu elust vahetult söjajärgsel ajal. Ka uus aeg ei too kergendust. Ametnikud könelevad suure suuga riigi abist, kuid muud abi ei anta kui punkti hobust paariks päevaks. Räägitakse ustavusest Leninile, parteile, Stalinile.Veidi igav on lugeda liiga üksikasjalikku koolielu ja öppetükkide kirjapanekut. Setu ellu kuuluvad ka ohtlikud kaubareisid, iga ilmaga ööbimised heinaküünides ja vaenulikes peredes. Rongid on täis kotiposse, vargaid, lausa kaikamehi, kellega tuleb vöidelda.

Kirjaoskamatud visad vanemad usuvad väga haridusse, kuid sedagi pole kerge kätte saada. Löpuks saab poisi pääseteeks pöllumajanduskool.

Isa surm toob esile inimeste ühtekuuluvuse, seotuse loodusega.

Minu arvates on kirjanik suutnud ilustamata anda parima teose setu kultuurilise omapära möistmiseks.

Virve Ots

5.01.2018

Kirjanik A.Tuuri, tuntud oma headuses, on saanud mainekaid auhindu, sealhulgas Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhind ja Soome kirjanduspreemia Finlandia. Mulle on ta tuttav varem loetud romaanide Pohjanmaa”, „Talvesõda”, „Ameerika-trett” ja „Uus Jeruusalemm” järgi.

Ajalooline romaan „Igitee” algab sündmusega 1930.a augustiööl. Relvastatud küüditajad tulid tallu, kus elas Jussi Ketola naise ja kolme lapsega. Sel ajal levis Soomes äärmusparempoolne lapua-liikumine. Lapualased võtsid peremehe kinni ja viisid ta pesuväel kodunt minema.Jussi ütles, et ta on küll vasakpoolsete vaadetega, vallavolikogusse valituna astunud välja vaesemate kaitseks, kuid pole kommunist. Küüditajad peksid, alandasid ja solvasid Jussit, vedasid teda autoga läbi mitmete valdade Soome-Nõukogude Liidu piiri äärde. Nende eesmärk oli Jussi maha lasta või Nõukogude Liitu saata. Piirivalvekordonis selgus, et siseministeerium on ära keelanud kommuniste üle piiri saata. Jussi kuulis salaja, et küüditajad otsustasid ta soos maha lasta. Viimases hädas hakkas mees Venemaa piiri poole põgenema... Karjalas sai Jussi uue perekonnanime ja passi. Soome saadeti tõend, et Jussi Ketola suri haiglas põgenemisel saadud vigastuste tagajärjel.

Peagi mõistis Jussi, et „töörahva paradiisi” sattununa on maapealses põrgus. Sellest said aru ka need soomlased, kes olid Stalini kutsel Nõukogude Liitu tulnud Ameerika Ühendriikidest ja Kanadast.

E.Määr
27.12.2017

Naispolitseinik lahkab julgelt integratsiooniteemat Saksamaal, mis on üsna terav. Islami aladelt pärit kuritegelike immigrantide ja kohalike vahelised pinged on üks suuremaid sotsiaalseid ja poliitilisi katsumusi. Autor töötab Ruhri piirkonnas, kus elab palju immigrante, Ta peab päevast päeva kogema häbematust ja solvanguid, kuigi on mundris politseinik. Enamik immigrante on integreerunud. Nad austavad Saksamaa seadusi. Mitteintegreerunud immigrandid on paljuski ohtlikud.

Autor pakub lahendusi, mida peaks riik ette võtma kuritegelike Lähis-Ida ja Ida-Euroopa sisserännanutega.

Elvi Määr

15.12.2017

Elin Toona siiras ja aus elulooraamat on valitud ajakirja The Economist aasta parimate mälestusraamatute hulka. Lapseeas kogetud sõjajärgne karm elu on sööbinud detailidena igaveseks autori mälusse. Läbitunnetatult kirjapanduna on pagulaselu kohutavad katsumused aidanud Elinil hingeliselt puhastuda. Tema jäägitu armastus ja tugi oli talle vanaema Ella Enno, tema ämmä. Vanaema kaudu püsis seotus Eestiga, igatsus oma sünnimaad näha ja tunda. Kahjuks Eesti ei vastanud talle samaga. Ernst Enno tütretütrele ei tagastatud suguvõsale kuulunud Haapsalu linnas asuvat mereäärset krunti. Selle omandanud linnaametnik pani krundi hiljem müüki 22000 Ameerika dollari eest. Raamat on toeks kõigile lugejaile, eriti neile, kelle elus on samuti olnud raskeid aegu.

Virve Ots

13.11.2017

Hoolimata Lydia Jannsen-Michelsoni kirjandusloolisest uurimisest ja temast kirjutatud isikuloolistest teostest, kirjavahetuse äratrükkidest alates aastast 1911, näidenditest, tekstidest kooliõpikutes jne, on Koidulaulik jäänud müütiliseks isikuks. Temast on kirjutanud raamatuid ja näidendeid Aino Kallas, Hella Murrik-Wuolijoki, Artur Adson, Aino Undla-Põldmäe ... Siiski tundub, et algselt ingliskeelsena ilmunud Madli Puhveli käsitlus teeb paljud Koidula eluloolised seigad selgemaks. Koidula elulugu küll teatakse, tema kirjanduslikku loomingut on analüüsitud ja tema positsioon rahvuskangelannana on eestlaste südames esikohal, kuid Eesti kirjandusloo esiaega ikka ja jälle meelde tuletada pole kunagi liiast. Koidula isik, tema tundeküllane ja kirglik looming jääb alati innustama eestlaste põlvkondi. Madli Puhveli teene on, et ta suudab tutvustada Koidula elukäiku väga faktikindlalt ja talitsetult. Puhveli sõnastus on täpne ja mõjuv. Ta on kirjutanud parima raamatu, mida eestlane vajab. Ei ole ju paljud lugenud Koidula ja tema kaasaegsete kirju, näinud teatrilaval näidendeid, mis kirjadest inspireeritud.

Elulooga samaaegselt annab M.Puhveli kirjutatu panoraamse vaate sellest, mis toimus Eesti poliitika- ja vaimuelus Koidula-aegses Eestis. Eestlased on väikerahvas, aga ometi on meil üsna palju pärispoetesse, kes vääriksid rahvusvahelist tähelepanu. Esimene nende hulgas on Koidula. Tema elutee oli käänuline. Oli ju tollel raskel ajal erakordne juba see, et tal jätkus julgust tunnistada kirglikult oma armastust Eestimaa ja eestlaste vastu, sageli jäädes selles armastuses üksi. Ja muidugi vastas tema rahvas talle ja tema luulele sama armastusega ja suure austusega. Poetessi eluajal jäi küll rahva armastus talle endale sageli teadmata. Hiljem on Koidula nimi järjest kindlamalt kinnistunud meie südamesse. Huvi Koidula vastu ei kao. Tema luulet loetakse, deklameeritakse, lauldakse, kuni elab Koidula rahvas ja tema keel.
Kohustuslik ja huvitav lugemine igaühele.


Virve Ots
9.III 2017

Armeenia naiskirjaniku romaan tema palju kannatanud rahvast. Mida küll pole pidanud armeenlased üle elama. Genotsiid, nälg, maavärinad, sõda – see on kurb tõsiasi.

Maavärin paiskas kuristikku Marani küla majapidamised koos nende asukatega. Inimesi hukkus perekondade viisi. Kaks aastat järjestikku tabanud viljaikaldus tõi nälja, surma ja pisarad.

Pärast kaheksa aastat kestnud laastavat sõda jäi Marani mägiküla rahvast pooltühjaks. Küla asustasid peamiselt vanemad inimesed, keda sidusid kodukohaga kallid mälestused.

„Iga Marani elanik teadis kõikidest külaelanikest kõike. Nad olid justkui peo peal kõigi oma murede, solvumiste, haiguste ja harvade, aga kauaoodatud rõõmudega. Üksteisesse suhtuti osavõtliku ühtsustundega” (lk.54) Siis aga rabas igavlevat külakest suur ime. See, mis juhtus Sevojantsi Anatoliaga, oli tõepoolest ennekuulmatu ...

Elvi Määr
06.02.2017

Raamat sobib lugemiseks neile, kellel on huvi usuteaduse ja ajaloo vastu. Kuna olen usuasjades võhik, oli teos minule hariv. Kahe tuhande aasta tagused sündmused on haaravalt kirja pandud. Raamatus on paljudest ajaloolistest isikutest: Julius Caesarist, Kleopatrast,

Antoniusest, ristija Johannesest, Pontius Pilaatusest, kelle kohta varem teistest teostest loetud. Eelkõige käsitletakse muidugi Jeesuse elu. Tema sündi Petlemmas, kasvamist ja noormeheks sirgumist Naatsaretis, ime- ja heategusid ning võigast hukkamist Jeruusalemmas.

Jeesus on kõige mõjuvõimsam isik, kes kunagi on elanud. Usun ,et ta on elanud, teinud heategusid ja leidnud hirmsa huku risti lööduna. Kuid tema elu on andnud ainest paljudeks legendideks. Lugedes tekib soov näha Jeesusega seotud paiku: Õlimäge, Ketsemani aeda, Kidroni orgu, Kolgata mäge aga muidugi kogu Iisraeli, muistset Juudamaad, mis Jeesuse eluajal oli Rooma riigi provints.

Raamatu lõpus on kirjas allikad, mida autorid on kasutanud „Jeesuse tapmise” koostamisel. Süveneti Markuse, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi, aga ka paljudesse teistesse antiikaja ja hilisematesse teostesse.

Elvi Määr

18.01.2017

„Tsaari ohvitseris” alustatud sõjamälestused jätkuvad. Sõjategevuse käigus sattus autor Bessaraabiasse ja Rumeeniasse. Silma hakkas Bessaraabia äärmine viletsus ja mahajäämus: sillutamata tänavad, elanike harimatus ja räpasus.

Vene sõjaväeline distsipliin oli madal. Ohvitseride hulgas valitses elunautimine ja prassimine. Seevastu vene sõdurite olukord oli kohutavalt kehv. „Vene sõjaväe kõrgem ülemus lubas endale kõik ja sõdurile pea-aegu mitte midagi.” ( lk 58) Tsaari sõjaväes valitses isegi ihunuhtlus. Sõdureid peksti sõrmejämeduste keppidega iga tühisema asja eest. See tundus humaansele kirjamehele ja ohvitserile Rohtile nii ülekohtune, et ta vihast värises. "See tekitas sõdurites säärast kuulmatut vihavaenu, et nad revolutsiooni puhkedes muutusid otse kättemaksjateks saadanateks ja neil oli selleks õigus „ (lk 58)

Kirjeldatakse lahingute kulgu. Ühel pool olid Saksa-Türgi- Bulgaaria väed, nende vastas Venemaa- Rumeenia.

Esimene maailmasõda, revolutsioonid, segadused ja korratused, röövimised, omakohtud, toidupuudus... Kirjeldatud on olukorda Peterburis, Odessas ja mujal. Õnneks tuli Roht nendest eluga välja. Revolutsiooni põhjusteks pidas ta kahte asja : Vene valitsuse oskamatust ja saamatust ning haritlaskonna allakäimist nii vaimselt kui kõlbeliselt.

Elvi Määr

29. 12. 2016

tsaari ohvitserHiljuti ilmus viljaka proosa- ja lastekirjaniku Richard Rohti (1891-1950) varaste noorusaastate mälestusraamatu „Tsaari ohvitser” kordustrükk, mida ju nõukogude ajal ilmutada ei tohtinud.

Teos köidab üksikasjaliku elukirjeldusega 1914. aasta ilmasõjaaegses tsaariarmees. Mõndagi saame teada Kroonlinna ja Peterburi eestlaskonna kohta.

Kõige enam uut ja mõtlemapanevat pakuvad tähelepanekud vene mentaliteedi kohta üldse. Kompaniiülema joomahoogude kirjeldused toovad esile ehtvenelikku käitumist sellistel puhkudel.Ülemuse poolt kaasjoojate näägutamist, kapriise, vihahooge, lõpmatut purjus inimese endaülistamist ja rääkimise tarvet talutakse vaikides. Joomingutel tuli ette märatsemist hullumiseni ja jaburaid käsklusi oma alluvatele. Ka alluvad ei hiilanud tarkusega.

Kõige enam huvitasid mind kirjaniku tähelepanekud ja võrdlused eestlaste, venelaste ja soomlaste erinevusest. Soomlaste äge venevaen on leidnud tunnustamist mitmete juhtumite kirjeldustes. Vene vägede sissemarssi võtsid soomlsed vastu teeveerel jälgides tummade ja tõsiste nägudega. Ei ühtegi hüüatust ega vastvõtlikkust.Soomlane tundis ennast omal maal peremehena, julges ka vene ohvitserile vastu hakata.

Vene sõdur põlgas ürgvenelikult teisi rahvusi, ka omad pepsivenelased pidasid ennast igasugustest tsuhnadest paremaks. Isegi vene täitanud sõdur, kes ei osanud ühtki kirjamärkigi, tundis end Soomes kui võidetud maal. Millise üleolekuga vaatas ta oma viletsa halli sineli seest soomlaste mänge, rahvakombeid, eluviise, soomlaste puhtaid eluruume ja riideid! Talle oli sisse õpetatud, et tema vaid on midagi suurel laial Venemaal—kõik muu on mannetu ja alaväärtuslik vene värgi kõrval! Uskumatu , aga ka haritumad tsaariarmee venelased tundsid samamoodi, suhtudes võõrasse üleolevalt ja halvakspanevalt.

Üle saja aasta on möödunud ajast, mida kirjeldab R. Roht. Venelastest on saanud kultuurne ja haritud rahvas.Ometi kohtab ikka ja jälle samasuguseid ennast ja oma maad imetlevaid ilminguid ka tänapäeval. Demonstreeritakse üleolekut, nõutakse enda vastu austust, ja allumist.

Hiljuti juhtusin nägema saadet Vene riigitelevisioonis, kus muuseas kirjeldati juhtumit purjus venelanna ja prantsuse korrakaitsjate vahel . Purupurjus vene naine kostitas enda korralekutsujaid järgmiste sõnadega: „Varsti tuleb Putin ja tapab teid kõiki!”

Lugege, minevik paneb mõtlema!

Virve Ots

minu saksamaaRaamat on „minude” hulgast üks sisukamaid. M.Suurmaa kirjutab oma perekonna loo.

Noor perekond soovis oma ellu muutust, uusi muljeid, paremaid majanduslikke võimalusi. 2011.a , kui tütar oli viieaastane ja poeg kolmene, sõitis perekond sõiduauto ja haagissuvilaga Saksamaale. Sõites läbiti mitmeid liidumaid, õppides tundma Saksamaa elu. Rännates jõudis perekond Lõuna-Saksamaale. Baierimaa loodus ja inimesed võlusid Mariannet ja Sveni. Nad otsustasid sinna elama jääda.

Raamatust saab Saksamaa Liitvabariigi, Euroopa Liidu kõige suurema rahvaarvuga riigi kohta hea ülevaate. Kirjeldatakse maa majandust, ajalugu, kultuuri, kombeid. Autor märkab Ida- ja Lääne-Saksamaa majanduslikku erinevust. Põhja-Saksamaa ja Lõuna-Saksamaa keeles ja kombestikus on erinevus. Tööpuuduse tase on Euroopa üks madalamaid, elanike keskmine sissetulek üks kõrgemaid. Sakslased on tuntud korraarmastuse ja täpsuse poolest. Murelikuks teeb pagulaspoliitika.

„Suur osa türklasi ja teistest maadest sisserännanuid ei soovi tegelikult üldse integreeruda” (lk. 289)

Autor mõtiskleb Saksamaa lähimineviku üle. „Sakslased on kahtlemata üks enim kannatanud rahvas 20. sajandi Euroopas”.

Raamatu lõpus annab autor lugemissoovitusi eestikeelsest kirjandusest.

Elvi Määr

24.november 2016

varaste t2navLäbinisti kaasaegne lugu, mille tegevus algab 2011.a. Mõtlemapanev, kuid masendav, nagu paljud sarja „Moodne Aeg” raamatud. Maroko noormees Lakhdar on 17-aastane, kui range isa ta kodunt välja kihutab, sest poiss on eksinud islami reeglite vastu. Lakhdaril on natuke haridust, oskab arvutit kasutada, räägib võõrkeeli, armastab lugeda. Kodutuna püüab poiss kuidagi eluga edasi minna. Ta leiab tööd islamiäärmuslaste juures Koraani Mõtte Levitamise Organisatsioonis. Peagi mõistab Lakhdar oma „heategija” šeik Nuredini tõelist olemust. Džihadistide eesmärk on provotseerida kokkupõrkeid, vallandada repressioone. Ärevast araabia maailmast püütakse põgeneda.

Eksiilipürgijad loodavad inimväärset elu Euroopas. Mis ootab ees Lakhdari ja teisi temasuguseid kriisis vaevlevas Hispaanias? Eredalt on kirjeldatud erinevate ühiskonnakihtide elu Barcelonas. „Ajalehed on täis hirmutavaid lugusid kriisist, perekondadest, kes on korterist välja tõstetud, enesetappudest, ohvritest, meeleheitest. Veerand kataloonlastest on töötu.” (lk.197) Põhjakiht, vargad, narkomaanid, prostituudid on koondunud Varaste tänavale, kus leiab eluaseme ka Lakhdar.


Elvi Määr

3.11.2016

seitse 6deMaia ja tema viis õde kogunevad lapsepõlvekoju Atlantisesse, üksildasse paika , lossi Genfi järve ääres ,sest nende isa, salapärane eraklik miljonär on surnud. Koju jõudes saavad nad teada, et nende palavalt armastatud isa, keda nad Pa Saltiks kutsuvad, on juba maetud. Nüüd, mil isa surm on õedkokku toonud, antakse neile vihjeid nende päritolu kohta.

7-osalise romaani 1.raamat on vanima õe Maia lugu, kes töötab tõlgina. Ta on esimene, keshakkab otsima oma juuri. Tema aimdus viib teda üle ookeani Brasiiliasse. Rio de Janeiros kohtub ta Florianiga, kelle raamatu ta on tõlkinud ning kelle abiga hakkab kild-killu haaval kokku panema oma päritolu ja esivanemate lugu.

Romaanis kirjeldatakse detailselt Lunastaja kuju ehitamist Pariisis ja jaokaupa laevaga Riosse transportimist.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud romaanid „Kasvuhoonelill” ja „Tüdruk kaljunukil”. Ajaviitekirjandus rahuldab lugejate emotsionaalseid vajadusi. Eesmärgiks on meelt lahutada, argipingeid maandada.

Ere Raag

Leningradi lahistelKüsite, miks ma valisin lugemiseks „meeste raamatu”, sõjaloo, milles palju juttu lahingutest ja relvadest. Teise maailmasõja sündmused on mind alati huvitanud. Olen lugenud Punaarmee sõjameeste mälestusi. See on Wehrmachti võitleja tähelepanuväärne lugu. Raamatul on kaks autorit: sõjakangelane William Lubbeck (saksapäraselt Wilhelm Lübbecke) ja David Hurt. Viimane kirjutab: „Oleme püüdnud taastada selle mälestusteraamatu sündmused võimalikult täpselt, lootes, et see annab meiepoolse panuse ajaloo dokumenteerimisel.” Mees, kes oli ise sõjakeerises, oskab nähtut ja läbielatut hästi kirjeldada.

Wilhelm Lübbecke sõjatee algas 19-aastasena 1939.a Kuigi raamatu pealkiri on „Leningradi lähistel„ tegi ta läbi Saksa armee kogu võitlustee kuni 1945.a maini, tõustes idarindel reamehest raskerelvakompanii kapteniks.

Analüüsitakse, miks said natsid võimule. Suurest majanduskriisist tingitud viletsus muutis paljud sakslased natside propaganda suhtes vastuvõtlikuks. „Teise maailmasõja põhjuseks oli pärast Esimest maailmasõda sõlmitud liigselt karm Versailles`i rahuleping”, arvas W.Lubbeck.

Wilhelm oli tark ja ausameelne sõjamees, kes mõistis mõlema osapoole taotlusi ja kannatusi. Kui sõjaõnn hakkas venelaste poole pöörduma, arvas ta nii: „...meile sai varsti selgeks, et vene sõdurid olid valmis ohverdama oma elu, tõrjumaks välja Saksa sissetungijaid, kes olid okupeerinud nende kodumaa”.

Wilhelm Lübbeckel läks paremini kui mõnel teisel Saksa sõjamehel. Ta jäi ellu, ei saanud raskelt haavata, ei kaotanud lähedasi, kohtus sõja lõppedes oma armsamaga. Kuus ränkrasket sõja-aastat olid ikkagi katsumus, mille tagajärjed andsid tunda kogu elu. Raamat julmusest ja tapatalgutest aitab mõista Teise maailmasõja inimvaenulikku olemust. Vahetud mälestused sõjast on palju enam väärt kui mistahes muud käsitlused.

Elvi Määr

25.aprillil 2016.a

tubakapoodnik1937.aastal tuli Salzgammerguti külakesest Viini elama 17-aastane Franz Huchel.

Ta asus tööle müüjaõpilasena ajalehtede ja tubakatoodete poes. Varsti tutvus noormees poe püsikunde professor

Sigmund Freudiga, maailmakuulsa psühhoanalüütikuga. Olles armunud böömlannast varieteetantsijannasse, küsis Franz nõu, kuidas toimida.

1938.a. märtsis annekteeris Saksamaa Austria. Elu võttis teise pöörde. Hakkasid lehvima haakristilipud ja kõike kontrollis Gestapo. Paljude austerlaste elus toimusid rasked dramaatilised sündmused.

Robert Seethaler on austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke.


Elvi Määr